Patustamisest

Tervislikul eluviisil on mitu olulist komponenti, mille järgimise ja kooskõlastamise tulemusena saavutataksegi tervislik ja tasakaalukas elustiil. Nende komponentide hulka kuulub teadagi TOITUMINE ja TRENN. Trenn on minu jaoks nauding, mulle meeldib selle tunne, see väljakutse mis endale esitan ja mulle meeldib näha pingutustele tulemusi. Toitumisega on aga mul kergem libastuda ja kaotada motivatsioon ning tuleb ette patustamisi. "Cheat meal" või siis patustamine mõni toit, mida endale aeg ajalt lubatakse, kuigi tegelikult dieet, toitumiskava või lihtsalt tervisliku toitumise ja inimese isiklikud põhimõtted seda ehk ei luba.

Minu mõtteid selle kohta...

Tasakaal- tohutult oluline ja minu jaoks vaata et tähtsaim komponent. Luban endale patustamisi, sest tean, et on olemas tasakaal. Ehk kui täna luban endale ühe patutoidukorra, on mul kohustus homme topelt pingutada. Patustamine võiks olla üks toidukord, mitte terve päev, et toitumises säiliks jällegi tasakaal. Sellega seoses peaks patukord olema minu arvates mitte tihemini kui kord paari nädala jooksul. Nii on minu arvates raskem pikas perspektiivis libastuda, kui selliseid patustamisi esineb harva. Kui neid esineb liiga tihti võib see kujuneda harjumuseks ja lihtsalt kaob asja mõte.

Tunne oma keha- See, kuidas üks cheat meal kehale mõjub on väga individuaalne ning oleneb nii inimesest kui ka sellest millega patustatakse. Mõni selline toidukord ei pruugi mõjuda kehale mitte kuidagi, ehk siis õnnestub keha petta. Näiteks enda puhul olen tundnud, et kui olen toitunud hästi ja tasakaalukalt, ei ladestu see pisike patt mu kehas rasvana. Küll aga kui pole toitunud täielikult tervislikult ja luban omale selle sekka veel suuremaid patustamisi (nt PÜHAD), on selle tulemust minu jaoks momentaalselt näha ja tunda. Seega tuleb õppida tundma oma keha ja selle järgi vaadata, mis on sellele parim.

Kuula oma keha- Olen ka ise selles süüdi, kuid cheat day või cheat meal ei tohiks olla etteplaneeritud. Lühikest aega oli mul selline sunday funday, kus lubasin enda isudele järeleandmist. Sellel pole aga tegelikult mõtet. Esiteks ei tohiks terve nädal trenniskäimise ja tervisliku toitumise motivatsiooniks olla see, et oh, saan pühapäeval süüa kõike mida hing ihaldab. Teiseks, kui isu on, siis lihtsalt luban endale seda. Isudega peab võitlema loomulikult, kuid mitte nii palju, et see tekitaks kehale lisastressi.

Väljas käimised/seltskond- tihti käib ju selle juurde näksimine ja muud patud. See, et toitud tervislikult ja teed trenni ei tähenda ju, et peab sõpradest ja sotsiaalsest elust loobuma. Kord peab seda ju endale lubama, aga ega ei tohi ju ennast unustada ja jäädagi sööma. Siinkohal soovitan kontrollida portsionisuurusi ja teha võimalusel nii tervislikke valikuid kui vähegi võimalik- nt minimaalne soolasisaldus toidus. Kui aga käid väljas harva...siis miks mitte seda endale lubada?

See võib aidata hoopis eesmärgini jõuda- kui luban endale üle pika aja midagi halba, pole keha enam selle saastaga harjunud ja sellest tulenev enesetunne võtab patustamise isu tihti pikemaks ajaks ära. Samuti, masendav ja stressi tekitav on mõtlemine, et ma ei tohi seda ja seda ja seda enam MITTE KUNAGI endale lubada. Mõte, et "ma võin küll seda endale vahel lubada" on hea!



Pattudevaba nädalavahetuse lõppu kõigile! Ja kui lubasid endale väikese cheatimise, siis näed ka mind täna trennis neid patte tasa tegemas ;)